Andrew Maxwell oma Tallinna showst: Kõik monumendid jäävad püsima
7.–9. maini toimuva Tallinn Comedy Festivali üks peaesinejatest Andrew Maxwell on nõutud külaline komöödiafestivalidel üle maailma. Mees ammutab inspiratsiooni päevakajalistest sündmustest ja lubab oma kavas nuhelda Venemaa riigipead Vladimir Putinit.
Esinete Eestis esimest korda, kuidas tutvustaksite oma kava kellelegi, kes teie komöödiaga tuttav ei ole?
Mul on seda raske teha juba kellelegi, kes on iirlane ja mind varem näinud ... Mulle meeldib vaadata oma elu ja maailma minu ümber, teha nalju aktuaalsetel teemadel.
Ma olen väga pikaaegne Putini vihkaja. Nii et kui saalis on kasvõi üks inimene, kes jagab mu jälestust Putini suhtes, siis ta ilmselt naudib mu komöödiat.
Juba see mõte, et sa kehtestad 21. sajandil geivastaseid seadusi ... Mõte, et Putin korraldas tõesti Kremlis valitsuse koosoleku: «Palju õnne, kamraadid, oleme lõpuks purustanud homoseksuaalsuse nuhtluse. Tulge, vennad, lähme tähistame seda võitu balletiteatris!» See on hullumeelsus!
Tundub, et kõik eestlased on juba teie poolel.
Ma usun, et ma suudan võita ka Eestis elavate venelaste poolehoiu, niikaua kuni ma Stalini või Lenini kujusid ümber lükkama ei hakka. Kui me suudame kokku leppida, et kõik monumendid jäävad sinna, kus need on, on ilmselt kõik hästi.
Kui erinev või keeruline on esineda uues tundmatus paigas tundmatule publikule, nagu nüüd Tallinnas?
Võõrkeelse publikuga tuleb muidugi pisut aeglasemalt rääkida, võtta oma kohalikku kõnekeelt vähemaks, ei saa kasutada spetsiifiliselt iirlastele omast slängi. Aga olen jõudnud arusaamale, et ükskõik milline Euroopa publik teab alati rohkem kui suurem osa Ameerika publikust.
Kuigi ameeriklastega ei ole keelebarjääri, siis kui kõrvale jätta hipsteritest publik Brooklynis või Silver Lake’is ja võib-olla ka kolledžilinnades, ei tea enamik ameeriklastest välismaailmast mitte midagi. See on nagu keskaegne kaart, kus on tänaseni draakonid ja valged laigud.
Ning seda ütleb sulle iirlane. Üks kolmest valgest ameeriklasest on iiri päritolu. Ameeriklased on kuulnud venelastest ja poolakatest ning eestlased on nende jaoks ühed nendest. Ükskõik kus Euroopas on peaaegu alati lihtsam esineda kui Ühendriikides.
Jätkates Ühendriikidega ... Tegite hiljuti BBC3-le saatesarja «Conspiracy Road Trip», kus avasite ameeriklaste uskumusi.
Vandenõuteooriad on iseenesest rahvaluule. Vandenõud on ju päriselt olemas, aga on enamasti üsna läbinähtavad.
Vene sõjaväelased, kes teesklevad, et nad on keegi muu, see on vandenõu. Vandenõuteooriad on folkloor, moodne rahvaluule, mida rääkides tuleb pisut liialdada, lisada uus kiht. Hiiglasel oli kolm kätt, nõial olid maod juusteks.
Ma tegin selle sarja, sest mul oli oma arvamus, et suur osa internetis levivatest vandenõuteooriatest on tänapäevane versioon antisemitismist. Kahjuks see reis ainult kinnitas, et see on vägagi tõsi. Inimesed vaatasid mulle tõsiste nägudega otsa ja kinnitasid, et juudid on tulnukad.
On teie etendustes tundlikke või tabuteemasid, mida mingihinna eest puudutada ei tohi, või läheb kaubaks kõik, millest nalja leida annab?
Kõik, mida ma suudan naljakaks teha, sobib teemaks. Kui ma suudan leida selle nurga. Nagu ma ütlesin, Putini režiimi institutsionaliseeritud homofoobia on lihtsalt kohutav, noori geimehi pekstakse surnuks, aga ma suudan leida mingi nurga, nagu Putin tähistamas balletietendusel.
Mõnikord teeb murelikuks, kui arvatakse, et türanni kulul nalja tegemisest piisab, sest ta on absurdne. See, et keegi on absurdne, ei tähenda, et sa ei peaks talle otse silma vaatama ja üritama teda peatada. Eriti Lääne-Euroopas oleme me Putini Venemaast geograafiliselt nii kaugel, et tundub, nagu lihtsalt naermisest ja naeruvääristamisest piisaks.
Igatahes kui millestki annab leida nalja, siis ma räägin sellest. Näiteks meedia silmakirjalikkus, luuakse pedofiiliaskandaale, aga samal ajal avaldatakse pilte teismelistest tüdrukutest. Suurbritannia tabloidides käib alati nõiajaht pedofiilide tabamiseks ja sealsamas kõrval on pildid poolpaljast Miley Cyrusest.
Sa saad nalja teha ainult asjadega, millest inimesed mõtlevad, mida nad teavad, millest nad on kuulnud. Kui sa pead pühendama aega seletamaks, millest sa räägid, siis sa harid, mitte ei lõbusta neid.
Jälgides pühendunult uudiseid, olen ma 20 aastat teadnud, et Putin on kohutav nuhtlus, aga alles nüüd, Krimmi ja Ukrainaga, on suurem osa lääneeurooplastest ärganud ja on «Vau, mis siin toimub?».
Püüdes Venemaa ja Putini kõrvale jätta, räägime teie mõjutajatest ja ehk ka tänase komöödiaskeene tegijatest.
Briti, Ameerika ja Austraalia koomikud on liiga lähedal, et neid nimetada, suur osa neist on mu sõbrad. Mul on oma komöödiafestival Altitude Austrias ja kutsun sinna koomikuid üle maailma, ma ei saa neid vaadata kui fänn.
Aga üles kasvades olid kaks koomikut, kes avaldasid mulle suurt mõju, Richard Pryor ja Billy Connolly, nad rääkisid päriselt asjadest, millesse nad usuvad, aga töölisklassile arusaadaval moel. Ei ole mingit kasu olla kõige targem mees ruumis, kui sa ei suuda leida ühist keelt kõige rumalama inimesega ruumis. Nii Pryor kui ka Connolly suutsid seda.
Täiskasvanuna on mind ehk kõige rohkem mõjutanud mu sõber Patrice O’Neal, kes suri paar aastat tagasi. Fantastiline koomik Bostonist, lihtsalt suurepärane, ta suutis imeliselt laiali lammutada soolisi stereotüüpe, rassismi, meedia kallutatust ...
Kuidas komöödiafestivali algatamise ja korraldamise kogemus on muutnud seda, kuidas komöödiafestivale näete?
Ma olen Edinburghi festivali 20-aastane veteran, lähen sel aastal jälle. Altitude on nagu armastuskiri Edinburghi festivalile, ma tahtsin võtta seda põnevust ja vennastumistunnet ning tuua selle üle suusakuurorti, väikesesse külasse, kus kõik kohtuvad iga päev kõigiga. Loomingulisest küljest on Altitude’i eesmärk alati olnud anda koomikutele võimalus teineteist vaadata, teineteiselt õppida, inspireeritud olla.
Komöödiafestivalide veterani ja korraldajana, mida oodata esmakordselt toimuvalt Tallinn Comedy Festivalilt?
Parimas mõttes – ma ei oota mitte midagi. Tulen avatud südame ja vaimuga. Olen kohanud omajagu eestlasi, nad on olnud kõik haritud ja avatud huvitavad inimesed. Nii et ma ootan lihtsalt võimalust näha ja kogeda Tallinna.
On mõnus vaadata maailma kaarti ja öelda, et ma mitte ainult ei puhanud seal, vaid ma esinesin seal, ma tean, mis neid inimesi naerma ajab. Nii et ma tulen õppima ja pisut teie õlut jooma ja ennast hästi tundma. Win-win-win, dude!
Ilmus esmakordselt ajalehes Postimees, 26. aprillil. Taasavaldatud Postimehe loal.
Andrew Maxwelli show 9. mail klubis Hollywood kell 21. Loe lähemalt.
Lisa kommentaar